Artikleid meist

Vastukaja: jahid Emajõel

Lugenud suure huviga Tiit Reinarti kirjutist Karl Kivastikust (TPM, 26.02), tahaksin lisada veel ühe tahu selle mehe elutööst – Tartu purjetamise taaselustamine pärast sõda koos Feliks Parre ja Georg Vanamöldriga.

Järved ei tohi jääda surfaritest puutumata!

Kui rääkida purjelaudadest ja surfist, siis esmalt seostub sellega ikka meri ja kõrged lained. “Lõuna-Eesti – seal on ju kuplid ja voored, kuidas sinna purjelauad sobituvad?!“ küsitakse. „Aga meil on siin ju kõige enam järvi!“ on vastuseks. Viimastel aastatel on õnneks üha enam purjelaudu ja lohesid ka Lõuna-Eesti järvedel näha. Loodetavasti pakuvad sisevete erinevad tingimused – lühikesed teravad lained ja muutlikud tuuled surfaritele väljakutset ning toovad neid tihemini ka Lõuna-Eesti vetele. Kas siis lihtsalt puhkama või hoopiski omavahel võistlema. Igatahes teevad „lõuna-jahtklubid“ – Tartu Kalevi Jahtklubi ja Peipsi Jahtklubi – omalt poolt kõik, et purjelaudu rohkem oma kodukanti tuua.

Purjetamise ajaloost Tartus

Purjetamise sõjajärgsel taaselustamisel oli oluline roll ülikooli kauaaegsel suusatamise õppejõul Feliks Parrel. Purjetamisekogemuse oli ta omandanud juba enne sõda Tallinnas ning ta teadis ka, kuidas nn. Reparatsioonide kogumine võidetud Saksamaal käib. Nii ilmuski Tartusse kusagilt Preisimaa kandist korralik kajutiga kompromissjaht, mis sai nimeks "Saluut". F. Parre sõitis selle kaptenina Võrtsjärvel aastakümneid, tema oli ka ülikooli ja linna purjespordilaagrite algatajaks.